jutukild

Aleksander Smith tahtis rekordiga kuulsaks saada.

Mille tegi veel lollimaks asjaolu, et esiteks sedalaadi rekordeid Guiness põhimõtteliselt ei registreeri – kui eluohtlikke – ja teiseks ei loe see ka mitteametlikul skaalal, sest Marsil pole päris vaakum.

Aleksander Smith oli, kui asju õigete nimedega nimetada, joodik ja luuser. Ja mitte kõige teravama mõtlemisega. Küll aga täis tahtmist teiste kulul elada. Niipalju ta mõistis, et viimast on hulga lihtsam teha kuulsana. Kuulsust üritas ta saavutada veidrate rekorditega.

Kas te teate, kui raske on superkangelase elu?

Alati vaatavad kõik minu otsa. Kusjuures ma rõhutan, alati. Siis, kui juhtus midagi, ja siis, kui ei juhtunud. No mida saan ma teha, kui vihma ei tule? Mida saan ma teha, kui primadonna Blondiel on deprekas?

Jah, ma tean, mida te mõtlete, aga au see teile ei tee. Kusjuures see, mida te mõtlete, on veel väike mure ja teatud mõttes isegi meeldiv. Abielus ma ju ka ei ole.

Ei saagi olla, sest ma olen masin.

Esimene pähetulnud vastus on muidugi, et karja igavlevaid teismelisi tüdrukuid (need viimased sõnad võib igaüks asendada vastavalt oma orientatsioonile). Järgmiseks oleks muidugi jube tore uks, läbi mille sinna mugavalt saaks. Ja siis oleks veel tore, et naine seda ust ei avastaks...