Elukonteiner hakkas lume alt välja sulama. Tumedas parkas vast veerandsajandine kahvatu noormees, kes selle ümber elumärke otsides sumpas, üritas akendest sisse piiluda ja uuris vahelduseks kahtlevalt halli taevast, kust sadas üksikuid märgi lumeräitsakaid. Kisa tegi ta nii, et rongad elamut ümbritsevatelt nässakatelt nulgudelt rahulikumat paika otsima lehvisid.
Kui Oldi hiljem sellele päevale tagasi mõtles, oli kõige eredam mälestus tohutu segadus. Hirm ja põnevus muidugi ka, selline veider segu hämmingust ja seikluslustist, kuid peamiseks jäi ikkagi kõike kogetut kirjuks ja ähmaseks muutev hajevilolek.
Ta isegi ei reageerinud esimesel sekundil, nii sügavalt oli ta juba jõudnud harjuda Longhorn olema. Tegelikult oli see tuttav häälekõla, mis pani ta pead pöörama.