artikkel

non-fiction

Me ei vaja tänaseid erakondi ja poliitikuid, te olete läbi kukkunud

Meie keel, riik ja kultuur on ilusasti kokku seatud põhiseaduse preambulis. Paraku aga võime kinganumbri suuruse IQga Jehoova tunnistajate pärusmaaks jätta uskumused, et mingi paber üksi muudab maailma, kui sellele ei järgne mõtestatud tegevus. Ja isegi sellest ei aita, kui objektiivne reaalsus vastu töötab.

... para bellum!

Täna on äärmiselt riskantne öelda midagi põhjapanevalt tarka Ukraina kriisi kohta, juba homme võib olukord olla hoopis teine. Küll aga on selles loos nüansse, mis meid otseselt puudutavad ja mis ei sõltu eriti sellest, kuidas lugu Krimmis lähinädalatel laheneb.

Unelev lääs ja valetav valitsus

Ajaloo järjekordne lõpp ja konkurss viimase inimese kohale

Osalesin hiljuti ühel Euroopa Liidu tulevikku käsitleval seminaril, kus üks üldiselt üsna taibukas tegelane esitas väite, et maailm muutub muudkui rahumeelsemaks ja demokratiseerub. Küsisin, kuidas ta selle väite valguses seletab Hiinat, Indiat ja Venemaad. Eriti Venemaad. Midagi mõistlikuks vastuseks kvalifitseeruvat muidugi ei saanud.

Vajame tuumauuringute keskust ja aatomielektrijaama

Aatomirand

Kunagi uhuti üks kala devoni rannale. Selle asemel, et teha kõik selleks, et harjumuspärasesse keskkonda tagasi saada, hakkas ta uudistama veidrat paika, kuhu oli sattunud. Ajapikku tekkis ta järglastel võime kuival ellu jääda. Need, kes vanamoodi jätkasid, on muidugi ka alles, nad kasvatasid endale kaheksa rida hambaid ja järavad siiani tühjal pilgul kõike ettesattuvat.

Tallinn -- lahendamist vajav probleem

Suvi on aeg, mida ei taha kuidagi veeta heitgaasises kivilabürindis. Meie maa on meil kahjuks käes koefitsendiga 0,3 – ülejäänud aja pole see elamiskõlblik – ja kuidagi eriti teravalt torkab just suvel Tallinna sisse sõites silma selle paiga absurdsus. Et seda tunnet adekvaatselt edasi anda, näen ma alati vaimusilmas linnapiiril hiigelsuurt hoiatustahvlit: «Ettevaatust!

Miks on ämber Eesti rahvusjalanõu?

Ei ole üksi ükski maa...

Elu võimalikkusest Euroopa tagahoovis


Rängas võitluses saavutatud iseseisvus

George Orwelli romaanis «1984» tegeles partei sõnavara vähendamisega. Palju oleneb ju sellest, kuidas asju nimetada, ja eesmärk oli vähendada sõnavara määrani, et Suurt Venda tegelikult kritiseerida ei saagi (või ainult kõige primitiivsemal tasemel, á la «Suur Vend on ebahea»).

Venemaa pole riik, vaid luurekooli kasvatusega pätibande


Kas me tunneme vene hinge?

Kriisis Ukraina on saavutanud teatud stabiilsuse; loodan, et keegi ei solvu selle tintmusta huumori peale. Eestis on ilmunud väga häid konflikti olemust ja tagamaid valgustavaid kirjatöid, kuid endiselt on palju lihtsameelset imestamist ja seega tasub üle mõelda kolm teemat:

Rahvusriik -- terve mõte või rehepappide tolatsemine?

Kindlasti on eestlased milleski parimad. Tihti tundub, et näiteks kõigi ja kõige üle irvitamises. (Kuigi vanaaastaõhtu telesaateid vaadates näib ka see võime alla käivat.) Eestlane mõistab nalja ja teeb nalja. Nali – tihti jõhker ja kurb – aitas taluda ilmasõdu, okupatsiooni, küüditamist ja venestamist. Võime enda üle naerda on üks intelligentse ja vaimselt terve inimese tunnuseid.

Valimislubadustest ehk käkikeerajad Eesti kallal

Miks toimub enamik eskapistlikke fantaasialugusid pseudokeskaegsel taustal? Üks põhjusi on kindlasti see, et uusaegse või veel hullem – tänapäevase ühiskonna suhete keerukus on lugejale pisut palju. Nalja pole, majanduse toimimist üritavad targemadki pead mõtestada läbi tuhandete teooriate, millest osa on muutunud selliseks obskuursete paramatemaatiliste indulgentside rägaks, et keskaegne skolastika mõjub nende kõrval päikeseliste intermeediumitena.

Pages

Subscribe to RSS - artikkel