muu

Lugu on kirjutatud Estcon 2015 kirjutamistoas ca 20 minutiga

Ma suutsin päästa oma kehadest ainult kolm. Need kõik olid pealegi meessoost.

Ei, ärge mõelge selles suunas edasi, sest situatsioon ei soosinud mingeid muid aktiviteete peale toore ellujäämise.

Наперебой мигала вся имевшаяся в помещении сигнализация, пронзительно завывала сирена, темно-коричневая планета на экране стремительно увеличивалась в размерах, при этом стрелка на шкале реактора медленно, но неуклонно смещалась к красной черте. Сидевшая перед пультом девушка в растерянности кусала губы, пытаясь разобраться в показаниях приборов и понять, что означали цифры на экране.

Poiss ja tüdruk läksid läbi öise metsa.

„Jõuaks ometi kuhugi välja,” ohkas tüdruk. „Kuhu sa mu tassid?”

„Kannata veel, kohe jõuame, ma tean siinseid paiku,” vastas poiss ühtaegu meelitlevalt ja tüdinult.

„Kuhu me õieti jõuame?”

„Me ju rääkisime – siis näed, kui kohale jõuame.”

„Kus me üldse oleme?”

„Ma ju seletasin ja sa nägid, kust tulema hakkasime – maantee teeb siin käänaku, ees on meri; korralikku teed siin kahjuks ei ole.”

„Tead ikka, kuhu minna?”

„See on poolsaar. Eksida on võimatu.” Toon oli kannatamatu ja natuke kuri.